Esileht » Andkem asjadele võimalus kesta

Andkem asjadele võimalus kesta

Kes ma olen? Missuguse mulje ma endast jätan? Olen kindel, et neid küsimusi on igaüks endale esitanud. Ideaalis võiks meie isikupäraks olla suhtumine ellu, meie oskused ja teadmised, aga järjest enam on hakanud meid inimestena määrama asjad. Asjad, mida me kasutame, on muutunud osaks meie identiteedist.

Me määratleme ennast läbi riiete, läbi telefonide, läbi arvutite, läbi kodusisustuse, isegi läbi automudelite. Asjade ajalugu ja tulevik on peegeldus inimkonna üldisest arengust. Mida kiirem areng on, seda kiiremini vahelduvad asjad. Tasub meenutada, et kiirustamine ei ole alati parim lahendus.

Veel sajand tagasi oli kombeks eelistada kestvuskaupu. Kui meister tegi näiteks tööriista, siis see kestis sageli vanemalt lapsele, mõnikord ka lapselapsele. Vastupidavat tööriista austati. Teadmised ja asjad anti edasi uuele põlvkonnale.  Raamatut, mida luges ema või isa, luges ka tütar või poeg. Asjadega käis kaasas lugu, kes selle valmistas ja kes oli seda kasutanud. Inimene määratles ennast osana suurest eluringist. Asjad andsid elule lisaväärtust ja meenutasid eelmisi omanikke.

Me elame kiirustades

Tänapäeval nähakse edukust ajaga kaasas käimises. Edukus tähendab ka omada eduka inimese asju. Sa oled edukas, kui sul on moodsad riided, trendikas tehnika ja head IT teadmised. Imestan alati, et näiteks looduses ellu jäämise oskust peetakse vähem moekaks või vajalikuks oskusest kui IT teadmisi.

Tänapäeval ei pärandata kaamerat lastele. Isegi arvuti ostetakse nooremale põlvkonnale pigem uus. Asjade elutsükkel on lühike, nende väärtus samuti. Me ei tea, kes on arvuti või nutikella loonud meister. Me ei tea ka masina õiget päritolu. „MADE IN CHINA“ või “MADE IN TAIWAN” ei ütle tegelikult suurt midagi. Neis riikides elab miljoneid inimesi. Esemel pole legendi, pole juuri. Hiljemalt kahe aasta pärast ostame uue vidina.

Mida see vidinaralli meie kohta ütleb? Ütleb seda, et me oleme kaotanud sideme iseendaga. Me elame asjade nimel, mitte lihtsalt ei kasuta asju. Me ei näe enam ennast ega ka oma asju osana suurest eluringist.

Me ei paranda asju, sest moodne ellusuhtumine ei väärtusta kasutatud toodet. Paljud tooted on disainitud lagunema, mitte kestma.

Muutkem mõtteviisi

Me oleme unustanud tõsiasja, et reklaamitööstuse ülesanne on meid mõjutada. Tegelikult on meie elul väärtus ka ilma vidinateta. Sa ju pole halvem inimene, kui sul on neli aastat vana kell või üle-eelmise põlvkonna telefon.

Elu on palju nauditavam, kui määratleda ennast läbi mõtete, tegude ja sõnade. Andkem asjadele võimalus kesta nii kaua, kuni nad kestavad. Me ei ole kohustatud osturallis osalema.

Mitmed keskkonnaprobleemid leiaksid leevendust, kui inimesed hakkaksid vähem uusi asju ostma ja vanu parandama.

Minu meelest on tuleb muuta mõtteviisi. Mina küsin alati enne ostmist, kas mul on seda asja hädast tarvis. Kui ei ole, jätan ostmata. Viin oma üleliigsed asjad Uuskasutuskeskusesse. Kas see on piisav?

Loe veel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.