Esileht » Tahtlik solvamine pole auasi

Tahtlik solvamine pole auasi

Kui laps tuleb koolist koju ja ütleb, et teda kiusatakse, siis enamus vanemaid üritab last aidata. “Ära pööra tähelepanu, siis läheb mööda,” ei peeta tänapäeval heaks soovituseks.

Olen kindel, et suur osa vanemaid kuulavad, hoolivad ja vajadusel seisavad oma lapse eest.

Kas koolikius lapse vastu muutuks talutavaks või õigustatuks, kui seda tehtaks avalikkuse soovil, häälte saamise eesmärgil või riigi poliitika huvides? Me ei peaks ju normaalseks, kui keegi soovitaks meil lapse teise riiki viia, sest seal vaadatakse teda sõbralikumalt.

Võõrad kannatused ei ole naljakad

Kuidas küll on läinud nii, et suur hulk täiskasvanuid, kes seisaksid oma lapse eest, kui teda kiusatakse, kiidavad heaks poliitikat, mis kasutab kiusamisvõtteid, mida nad oma laste vastu kasutada ei lubaks?

Kuidas on tekkinud olukord, et halvasti ütlemise ja sageli lausa vaimse vägivallani küündiva kiusu õigustuseks tuuakse rahvuslust, kristlust ja traditsioone?

Kuidas riiklike huvide, maailmavaate, sõnavabaduse sildi all halvasti ütlemine on muutunud tähtsamaks kui teise inimese heaolu? Eriti kui see teine inimene reaalselt pole midagi ebaseaduslikku teinud. Ta on lihtsalt erinev.

Miks mõned inimesed ise nõuavad enda õiguste vähendamist rahvusluse, kristluse ja traditsioonide sildi all? Jah, ma käisin pühapäeval LGBT+ meeleavaldust kajastamas, olemata ise LGBT+.

Need inimesed on ka kellegi emad, isad, lapsed, õed, vennad, sõbrad, kallimad, töökaaslased. See ei ole homoagenda või homopropaganda, nagu armastatakse öelda, need on reaalsed lihast ja luust inimesed, kellel on tunded. LGBT+ kogukond on ka maksumaksjad.

Sõnavabadus ei ole solvamisvabadus

Lugesin selle ürituse kajastuste kommentaare ja jäin mõtlema, et kuidas küll oleme jõudnud olukorda, kus teatud grupi kohta halvasti ütlemine, nende soovide naeruvääristamine on justkui õigustatud, sest see suhtumine on muutunud osaks poliitikast? Oli isegi kommentaare, mis nõudsid füüsilist vägivalda. Ja oli inimesi, kes märkisid füüsilise vägivalla kasutamise üleskutseid meeldivaks.

Kuidas saab olla nii, et halvustame küüditamist, mälestame küüditatuid, aga peame õigustatuks meediaväljaande vahendusel homode Eestis ära ajamist? Vahet pole, kas öeldi jooksku nad Rootsi või jooksku nad Rootsis. Vahet pole, et rongiga või laevaga vägisi Rootsi ei viida. Mõte on sama, et sellele inimgrupile pole poliitiku hinnangul Eestis kohta.

Miks ometi peetakse mõnes seltskonnas sellise jutuga poliitikut tugeva selgrooga mehelikuks poliitikuks? Kui lubame ühe (seadusi mitte rikkuva) inimgrupi vastu olla ebaviisakad ja kiusavad, piirame mõjuva põhjuseta nende õiguseid, kiidame sellist käitumist heaks, ollakse kergemini ebaviisakad ja kiusavad ka järgmiste inimgruppide vastu.

Keda järgmisena solvama hakatakse?

Kui anname rahulikult käest ühe õiguse, on järgmiste õiguste piiramine ka lihtsam. Naiste õiguste vähendamise idee on juba tuure kogumas.

Kes on järgmised? Puuetega inimesed? Vanurid? Mõne ebamugava rahvuse esindajad? Maausulised? Metsakaitsjad? Lastetud? Ajakirjandus? Hoiatavaid näiteid leiab Poolast, Ungarist, Venemaalt. Kas me tõesti soovime selliseid arenguid Eestis?

Kuidas on läinud nii, et inimesed on avalikult uhked, et nad sellist kiusamist pooldavad? Kas tõesti ei saada aru, et solvatakse, kiusatakse, alavääristatakse teist lihast ja luust inimest, kellel on ka tunded?

Mõned inimesed ise avalikult ei tegutse, aga kiidavad tehtut takka või õhutavad seda anonüümsetes kommentaarides.

Kuidas on juhtunud, et mõnes ringkonnas on auasi öelda, et pooldatakse poliitikut, kes nii käitub?

Miks solvaja ütleb tahtlikult halvasti?

Halvasti hakkab tavaliselt ütlema inimene, kelle jaoks muul moel oma mõtete väljendamine on liiga keeruline, või kellel on argumendid otsas.

Loe veel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.